Viimasel kümnendil on inimese mikrobioomi uurimine olnud isikumeditsiini vaatenurgast kahtlemata üks põnevamaid ja kiiremini laienevaid valdkondi. Tehnoloogia areng ja saadaolevate andmete suurenemine on muutnud mikrobioomide uurimist, laiendades meie teadmisi selle kohta, kuidas mikrobioomi kooslust mõjutavad elustiili valikud ja elukeskkond ning kuidas see peegeldab indiviidi terviseseisundit. Samuti uuritakse mehhanisme, mille abil ebasoodsad muutused mikrobioomis võivad viia heaolu halvenemiseni ja võimalusi, kuidas mikrobioomi saaks muuta, et takistada haiguse progresseerumist. Eesti Geenivaramu ja Tartu Ülikooli teadlaste uuringus, kus analüüsiti sügava metagenoomilise järjestuse väljaheite andmeid koos rikkaliku fenotüübiga, sealhulgas 71 haigust, 136 ravimit, 21 toitumisküsimust, 5 meditsiinilist protseduuri ja 19 muud tegurit, leiti arvukalt seoseid erinevate mikrobioomide tunnustega. Antud uuringus näidati, et pikaajalisel antibiootikumide kasutamisel, sõltumata hiljutisest manustamisest, on oluline mõju mikrobioomi koostisele, selgitades osaliselt haiguste vahelisi ühiseid seoseid.

Uni pärast klaasi piima

Ligikaudu 35% maailma kogurahvastikust kannatab kroonilise unetuse all ja see suureneb aja jooksul ilmselt veelgi. Unetus ja ärevus on muutunud järk-järgult psüühikahäirete hulgas kõige levinumaks ning mõjutades tõsiselt meie igapäevaelu kvaliteeti. Une reguleerist seostatakse neurotransmitterite ja mõnede neuroregulatsiooniga seotud retseptoritega, sealhulgas GABA, 5-HT, glutamiinhape, dopamiin, oreksiin ja vastavad retseptorid. Magama minnes teevad inimesed sageli erinevaid rituaale, mis aitavad neil kosutavaks uneks valmistuda, näiteks võtavad sooja vanni või teevad öist joogat. Kuidas on aga lood noorusaja traditsiooniga juua enne teki alla minekut tass sooja piima? Kas on teaduslikke tõendeid selle kohta, et klaasi piima joomine muudab meid uniseks? Selgub, et vastus on mitmetahuline. Piim sisaldab mitmesuguseid aminohappeid, valkude ehitusplokke, mis võivad erineval viisil und soodustada. Veelgi enam, kui sooja piimaklaasi joomine on teile isiklikel põhjustel rahustav, võib see aidata luua aluse edukaks ööuneks. Qian jt (2021) hiljutises uuringus hiirtega näitas, et mitmed piimas leiduvad ühendid võivad selgitada, miks nii paljud inimesed pärast klaasitäit valget jooki haigutama hakkavad. Nende tehtud uuringus, mis avaldati ajakirjas Journal of Agricultural and Food Chemistry, ilmnes, et piimakomponendil, mida tuntakse kaseiini trüpsiinhüdrolüsaadina (CTH), on hiirtel und parandav toime. CTH-s võib leida sadu peptiide – aminohapete tüvesid – ja mõned inimuuringud on näidanud, et selle võtmine võib parandada nii kiiret uinumist kui ka une kvaliteeti või unevõimet minimaalsete häiretega.

Unustatud vana uues kuues

Tänavuste pühade eel ilmus Nature's artikkel, mis esmapilgul ei anna aimu selle võimalikkust mõjust taimekasvatusele järgmistel dekaadidel. Kirjeldatud taimede pookimise uus tehnika võib suurendada toodangut ja kõrvaldada mõnede maailma ohustatud põllukultuuride, nagu banaanid ja datlipalmid, haigused. Samas taimede pookimist, kus ühe taime juur on kinnitatud teise võrse külge, on põllumajanduses kasutatud tuhandeid aastaid põllukultuuride kasvu parandamiseks ja haiguste likvideerimiseks taimedes, nagu õun või tsitrusviljad. Kuid arvati, et see tehnika ei tööta suure taimede rühma jaoks nagu üheidulehelised. Sellesse rühma kuuluvad kõik heintaimed, nagu nisu ja kaer, aga ka muud väärtuslikud põllukultuurid, nagu banaanid ja datlipalmid. Nendel taimedel puudub kude, mida nimetatakse vaskulaarseks kambiumiks, mis aitab transplantaatidel paraneda ja sulanduda paljudes teistes taimedes. Protseduur ei pruugi olla tõhus kõrreliste, nagu nisu ja kaer, puhul, kuna protsessi tuleks ühe saagikoristuse jaoks korrata miljoneid kordi. Kuid suurte mitmeaastaste taimede puhul, väärtuslikkud toiduainete allikad, nagu datlipalm või tekiilaagaav, võib meetod osutuda kulutõhusaks. Protseduuri üks vahetumaid kasutusviise võiks olla uurimislaborites, kus pookimist kasutatakse juba regulaarselt, et mõista, kuidas kaheidulehelised materjali varrest üles ja alla transpordivad.

Kuumalained vähendavad linnulaulu

Teadusajakirja Animal Behaviour viimases numbris kirjutavad USA teadlased, et kliimamuutused toovad kaasa ka muutused linnulaulus. Ilmselt pole enam uudiseks, et globaalne kliimamuutus toob kaasa üha enam kuumalaineid, pealegi on need tavapärasest pikemad ja intensiivsemad. Seal juures mõjutab kõrge õhutemperatuur lindude paaritumist, mille juurde käib paljudel liikidel signaalide saatmine vastasugupoolele. Üheks liigikaaslase meelitamise viisiks on linnulaul. Sebravint Taeniopyggia guttata kasutab laulu kaaslase ligimeelitamiseks. Katses oli 16 isas- ja 17 emaslindu ning mõõtmisi tehti vastavalt 35 ja 43C kraadi juures. Jälgiti linnulaulu pikkusi, laulmiskordade arvu ning silpide pikkust laulmisel. Leiti, isased vindid vähendasid laulmist kõrgemate õhutemperatuuride juures. Lisaks laulsid nad kuumal ajal lühemate silpidega laule. Mis aga veel huvitav, emased vindid tegid vahet erinevatel õhutemperatuuridel lauldud lugude vahel.

Kust tuleb mikroplast

Usutavasti pole kellelgi enam uudiseks, et uus märkimisväärne oht meie loodusele ja loomastikule on inimtegevuse tõttu tekkiv mikroplast. Judith Weis tuletab ajakirjale BioScience peatoimetajale saadetud kirjas meelde, et mikroplast ei tule hambapastast, kosmeetikavahenditest ega plastpudelite lõhkumisest. Vaid mikroplasti näol on tegemist kiududega, mis pärinevad meie rõivastelt. Enamik neist mikrokiududest on saadud sünteetilistest rõivastest ja pesumasinates pestes eraldavad nad tohutul hulgal mikrokiude, mis koos reoveega välja lähevad. Enamik neist on aga veest tihedamad vajudes ja ladestudes põhjasetetesse. Probleemi lahenduseks oleks pesumasinatel kasutada täiustatud filtreid, mis reovette sattuvate kiudude arvu oluliselt vähendamaks.

Lehma antikehad viiruse vastu

Lõppeva aasta vaieldamatu märksõna on koroonaviirus. Suvel ilmus ajakirjas Science lugu, kus teemaks oli veise antikehad kasutamine koroonaviiruse vastasel võitluses. Üks USA biotehnoloogiettevõtte juhte kõneles sellest, et lehmad on head antikehade allikad ja mitte ainult sellepärast, et neil oleks rohkem verd kui väiksematel loomadel, mis on loodud valkude inimversioonide sünteesimiseks. Nende veri võib sisaldada ka kaks korda rohkem antikehi ühe milliliitri kohta kui inimveri. Katseklaaside uuringutes panid Klimstra ja tema kolleegid COVID-19 ellujäänute verest hiljuti välja niinimetatud tervendava plasma vastased antikehad. Rikas polüklonaalsete antikehade sisaldusega plasmat testitakse viiruse ravis kliinilistes uuringutes. Lehma antikehad olid neli korda paremad kui tervendav plasma, takistades viiruse rakkudesse sisenemist. Loe lähemalt

Vaikne nuhtlus kõikjal

Selle kuu BioScience numbris ilmus ülevaatlik artikkel, kus teaduskirjanik ja ökoloog Cheryl Dybas kirjutab märkamatust nuhtlusest. Meis ja meie ümber on järjest enam mikroplastikut. Seda leidub mullas, õhus, sademetes kui põllul kasvavate kultuurideni välja. See osas mikroplastikust, mida seostatakse võib esmapilgul üllatuse tunduvana näida, et kuidas hea eesmärk võib anda vastupidise tulemuse. Näitena võib tuua Põhjamaades läbi viidud uuringus, kus selgus, et suur osa lääneriikides tekkivatest mikroplastidest satub reoveepuhastite settesse, sealt aga kanduvad muda kaudu osakesed põllumajanduslikule maale. Väetisena kasutatava reoveesette kogus on riigiti erinev. Euroopas ja Põhja-Ameerikas satub umbes 50% sellest settest pinnasesse. Teadlaste hinnangul viiakse selle vahendi abil igal aastal Euroopa ja Põhja-Ameerika põllumajandusmuldadesse 110 000–730 000 tonni plasti. Kuigi põllumuldades leiduva mikroplastide mõju inimestele ei ole teada Loe pikemalt ajakirjast.