Kuigi on jõuluaeg ja inimesed (eriti lapsed) unistavad uhkest kingitusest, mille peaks jõuluvana neile tooma, tahtsin hoopis ühest teisest unistusest rääkida. Nimelt "rohelistest unistustest". Kes juhtusid oktoobri "National Geographic'ut" lugema teavad millest jutt. Elame ju fossiilkütuste ajastul, kus maapõues leiduvast naftast on võimalik toota praktiliselt kõike. Kuid enim janunevad selle järgi meie autod. Autosid, mida on siin ilmas ilmselt rohkem kui inimestel koduloomasid.
Tagasi ajakirja juurde, nimelt teeb paljudele riikidele muret üha kasvav fossiilsete kütuste hind ning hiiliv energiapõud. Selle leevendamiseks püütud alates 1970-ndate energiakriisist otsida võimalikke lahendusi. Üks tee on olnud biokütuste kasutusele võtmine. Bioetanool ja biodiisel. Esimest on võimalik valmistada tärklist sisaldavadest kultuuridest nagu mais, nisu, kartul, rukis, suhkrupeet jne. Biodiislit valmistatakse valdavalt õlikultuuridest nagu raps. Nüüd aga väidavad skeptikud, et biokütuste tootmine võtab ära toidu meie laualt, kuna teravili on sajandid olnud oluline tooraine inimtoidu valmistamisel. Sama mure on põllumeestel, kuna üha kasvav vajadus biokütuste toorme järele on üles viinud teraviljahinnad ning raskendanud seega loomapidamist. Kas me muudame õilsa eesmärgi nimel senised "toiduväljad" (loe: teravilja põllud) "kütuseväljadeks"?. ÜRO väitel sureb iga päev nälga 25000 inimest, kellest enamus on alla 5-aastased.
Siinjuures tuleb anda au Brasiiliale, kes on alates 70-nda naftakriisist teadlikult tegelenud biokütuste tootmise arendamise ning selle kasutusele võtmisega. Riik, kus suurimad tehased toodavad suhkruroost aastas ligi 300 miljonit liitrit etanooli auto tarvis, on samas heitnud kõrvale tootmisega seotud ohud. Et suurendada suhkruroo tootmiseks vajaliku külvipinda saetakse igal aastal maha tuhandeid ha metsa. Jah, ütlevad ühed, aga suhkruroost valmistatud etanooli põlemisel eraldub ju ca 55-90% vähem CO2 atmosfääri kui nafta põlemisel. Kuigi Brasiilias on ka miljoneid inimesi, kes tunnevad igapäevaselt nälga.
Seega võib öelda, et pole olemas universaalset teravilja, mis lahendaks nii toidu- kui energiamure ja et selle tootmise tagajärjel ei kahjustataks keskkonda.
Ühe võimalusena pakuvad teadlased vetikaid, kuna neid on võimalik "koristada" iga päev, mitte nagu teravilja korra aastas. Lisaks on teada, et ühelt aakrilt koristatud maisist on võimalik toota 1000 liitrit biokütust aga ühelt aakrilt vetikatest 19000 liitrit biokütust. Seega jääme põnevusega ootama arenguid selles suunas. Kõik rohelise unistuse nimel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar