Jälle jõudsin teemaga biokütuste ja nende kasutamise juurde. Nimelt tekib biodiisli tootmisel suurtes kogustes glütserooli, mida on valdavalt kasutatud kosmeetikatööstuses. Nüüd on olukord jõudnud selleni, et koguseid ei suudeta realiseerida ning tuleb leida uusi väljundeid teistes majandusharudes. Üheks potentsiaalseks kasutusalaks on loomakasvatus.
Aimu saamiseks mõned väljavõtted siinkirjutaja artiklist Eesti Talule:
Nagu nimetatud on loomasöödaks pakutav glütserool biodiisli tööstuse kõrvalsaadus. Biodiisli tootmise käigus õlitaimede seemned purustatakse ning eraldatakse õli (nt. pressimise teel). Pressimise käigus järele jäänud õlikoogid on tarvilikud proteiinisöödad lüpsilehmadele ning neid on võimalik kasutada erinevates ratsioonitüüpides. Mõnedel juhtudel tekkinud õlikook müüakse otse loomasöödaks, kuid teisel juhul kõrvalsaadust ekstraheeritakse heksaaniga ja eraldatakse pressimise käigus kooki jäänud õli.
Biodiisli tootmisel tekib glütserooli ligikaudu 10% õli kaalust, mida nimetatakse toorglütserooliks. Loomakasvatusele pakutaksegi söödana eelkõige toorglütserooli, sest see on odavam, kuna sinna ei tehta täiendavaid kulutusi glütserooli puhastamiseks. Peame teadma, et toorglütserool sisaldab suhteliselt palju vett (ca ¼ kaalust) ja metanooli (üle ¼ kuivaine kaalust). Viimane on teadagi loomorganismile, eriti lihtmaolistele loomadele ja lindudele mürgine. Toorglütserooli söödaväärtust saab suurendada selle puhastamise teel ning elimineerida produktist pea täielikult nii vesi kui metanool.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et nimetatud tooraine kvaliteet loomasöödana sõltub selle puhastuse astmest. Glütserool pole imesööt ja kindlasti ka mitte imeravim, küll saab aga teda teatud ulatuses loomade söötmisel kasutada. Kasutamise otstarbekuse määrab ära eelkõige glütserooli hind.
Seega on mille üle arutleda ja oma tarbimist tasuks ikkagi piirata!
