Sööginõu suurus mõjutab söögiisu?

Ühe enam on muutumas probleemiks koerte kehakaal ning seetõttu pööratakse rohkem tähelepanu lemmikloomatoidu kogustele. Inimestega läbiviidud uuringud on näidanud, et toidunõude suurus võib oluliselt mõjutada portsjonite suurust ning tarbitud toidu kogust. Antud mõju võib olla seotud nii Delboeufi optilise illusiooni kui ka Ebbinghaus-Titcheneri suuruskontrassusse illusiooniga. Ajakirja Journal of Animal Physiology and Animal Nutrition viimases numbris uuritaksegi sööginõude suuruse (kauss, kühvel jne) mõju toiduportsjoni suurusele, mida omanik loomale ette paneb. Uuringus osales 54 koera koos omanikega jagatuna juhulikkuse alusel nelja katserühma – 1) väike kauss ja kühvel, 2) väike kauss ja suur kühvel, 3) suur kauss ja väike kühvel ning 4) suur kauss ja kühvel tavapärase toiduportsjoni jagamiseks. Igat katsevarianti kasutati ühe korra iga koeraomaniku puhul nelja külastuse vältel. Statistiline andmeanalüüs näitas oluliselt väiksemaid toiduportsjoneid kui kasutati väikest kaussi ja väikest kühvli toidu jagamisel. Samas väikese kausi ja suure kühvli kombinatsioon ei erinenud suure kausi ja väikese kühvli kombinatsioonist. Lisaks, suuretõenäosusega andis koeraomanik suuremate toiduriistade puhul loomale ka suurema toiduportsjoni. Autorid toovad välja, et nende tulemused on sarnased analoogsete uurimuste, mis on läbiviidud inimeste peal. Seega peaksid loomaomanikud oma lemmikutele toidukoguse ettepanemisele kasutama ettenähtud mõõdunõusid. Sellest tulenevalt võib soovitada neile koeraomanikele, kelle koerale on määratud nö salenemiskuur, kasutama väiksemaid toidunõusid ja serveerimiskühvleid.

Artikkel on loetav ajakirja kodulehel
Antud tekst juurde lisasin ka koerte toitumuse määramise metoodika lihtsustatud skeemi.

Schmallenbergi viirus

Üks tont käib mööda Euroopat ringi...
Ei oska öelda, kas tavainimesed on juba kuulnud, kuid olen kindel, ent enamus loomakasvatajaid on kursis uue viirusega, mis Euroopat vallutab. Eelmise aasta augusti ja oktoobri vahel täheldati Hollandi ja Saksa farmides veistel palavikku, piimatoodangu langust, isutust, toitumuse langust ja kõhulahtisust. Tavapärane proovide analüüsime vastust ei andnud. Samas 2011 detsembrist täheldati Hollandis, Saksamaal ja Belgias kitsedel ja veistel ebatavaliselt palju aborte, surnust sünde ja loodete väärarenguid. Viiruse kindlaks tegemine võttis aga rohkelt aega, kuna tavaliste analüüsimeetoditel saadud tulemused oli negatiivsed. Siin aga tulid appi Saksa tippteadlased, kes identifitseerisid viiruse geenitehnoloogia abil.
Viirus sai oma nime Saksa väikelinna Schmallenbergi järgi, kuna sealt avastati esimesed märgid nimetatud haigusest. Schmallenbergi viirus kuulub Simbu serogruppi, mis on osa Orthobunyavirus rühmast. Varem on sama viiruste grupi erinevaid vorme leitud Aasiast, Aafrikast ja Austraaliast.
Ettevaatlikuks aga teeb see, et viiruse haiguskoldeid leitakse ühe uutest riikidest. Tänavu aasta alguses leiti viirus lammastel Lõuna- ja Ida-Inglismaal.
Ilmselt on antud viiruse levimisega seotud sääsed, kus sellealased uuringud jätkuvad ning lähiajal oleme ses osas targemad. Hetkel ravi ega vaktsiini pole, mis teeb haiguse leviku peatamise pea võimatuks.
Teadaolevalt meil ega meie lähiriikides viirust veel avastatud pole.

Viimast raportit viiruse leviku kohta Põhja-Euroopas koos kaardiga näete DEFRA kodulehel.

Tasakaalu puudumine

Ameerika teadlaste poolt ajakirjas Animals avaldatatud artiklis Analysis of Animal Research Ethics Committee Membership at American Institutions avaldatud tulemusi võib tõlgendada kui subjektiivsuse suhteliselt suurt rolli teadussüsteemi otsustusmehhanismides. Analüüsides 21 Ameerikas loomkastete lubasid väljastavat komiteed jõuti järelduseni, et need on tasakaalust väljas. Üldjuhul moodustavad antud komisjonide liikmetest valdava enamuse teadlased (animal researcher), kelle teaduse objektiks on loom, s.t. uurimistöö viiakse läbi erinevate loomadega. Siia alla kuuluvad ka laboriloomad.
Uuritud komiteede liikmete arv oli keskmiselt 23 liiget. Analüüsi põhjal selgub, et ligi 67% komisjonide koosseisust moodustava loomakasvatusteadlased (animal researcher), 15% veterinaarid, circa 10% oli mitte-loomakasvatusteadlasi ja 8 mitte-teadlasi. Samas oli komiteede esimeheks 92,6 protsendil nö. teadlane, kelle uurimistöö objektiks oli loom (mitte ainult loomakasvatusteadlane selle klassikalises mõistes). Uurimistöö viitab siin selgelt asjaolule, et teadlased või isikud, kelle igapäevane töö on seotud loomade heaolu või avaliku arvamuse esindamisega antud küsimuses on nimetatud komiteedes alaesindatud.
Samas on mitmed riigid juba tajunud analoogsete institutsioonide koosseisu tasakaalustamatust. Rootsis on 1/2 ja Austraalias 1/3 loomkatsete eetika komisjonidest mehitatud mittevaldkonna inimeste või looma heaolu asjatundjatega. Selge see, et antud spetsialistide kaasamine suurendab diskussiooni fundamentaalsetes küsimustes, mis on seotud loomade heaolu ja eetikaga ning suureneks avalik huvi antud temaatikale.
Otsides välja meie Põllumajandusministeeriumi juures tegutseva loomkatse läbiviimise loakomisjoni koosseisu, siis tundub, et meil on tasakaalustatud parem kui refereeritud artiklis. Antud juhul on 50% koosseisust mittespetsialistid, kelle töö osaks ei ole loomkatsed või sellega seonduv. Seega tuleb tunnustada meie otsustajaid.
Igatahes tuleks antud temaatikale senisest enam tähelepanu pöörata, et oleks esindatud kõigi ühiskonna huvigruppide soovid.

Lawrence A. Hansen, Justin R. Goodman and Alka Chandna
Article: Analysis of Animal Research Ethics Committee Membership at American Institutions. Animals 2012, 2(1), 68-75

Parimad õpikud valitud

Eesti Maaülikooli pressiteade reedest, 16.03.

Eesti Maaülikooli professor kirjutas parima eestikeelse kõrgkooliõpiku

 

Eile, 15. märtsil tunnustas haridusminister Jaak Aaviksoo Eesti Maaülikooli professori õpikut „Veterinaarparasitoloogia“ 2011. aasta parima eestikeelse kõrgkooliõpiku tiitliga.
„See õpik on terviklik ja põhjalik käsitlus, mida oli antud valdkonnas väga vaja,“ kommenteeris õpiku autor, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi nakkushaiguste osakonna professor Toivo Järvis. „Ma kaasajastasin ja töötasin ümber Jüri Parre koostatud „Veterinaarparasitoloogia“, mis anti välja 1985. aastal ja on juba teaduslikus mõttes väga vananenud. Uute osadena sai lisatud parasiitide süstemaatika ja parasitoloogia põhimõisted. Viimastel aastatel olen ainekursust õpetades tuginenud parasitoloogia üksikosi käsitlevatele omakirjutatud raamatutele, aga ilmselgelt oli vajadus kaasaegse õpiku järele väga suur“, ütles ta.
Viimastel aastakümnetel on veterinaarparasitoloogia läbi teinud märkimisväärse ja hüppelise arengu, millest antud õpik annab laialdase ülevaate. Õpiku järgi tudeerivad maaülikoolis parasitoloogia ja invasioonihaiguste ainekursusel veterinaarmeditisiini III ja IV õppeaasta üliõpilased. Samas on õpik väärtuslik ka praktiseerivatele loomaarstidele, loomakasvatajatele, arstidele, bioloogidele ja mitmete teiste valdkondade esindajatele.
Toivo Järvise „Veterinaarparasitoloogia“ koosneb kuuest raamatust, mille kogumaht on 756 lehekülge. Raamatu andis välja Tartu Ülikooli Kirjastus riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008-2012“ raames. 

Nalja!

Kuigi naljakuu on veel mägede taga, tasub ka tänasel päeval pisut meelt lahutada. Minu arvust on Sidney Harrise teaduskarikatuurid väga muhedad.
Sealt saate teada, mida mõtles Newton, keda tabas õun, kui tema professiooniks oleks olnud botaanika. Või kuidas kohalik farmikauplus kutsub "ähvardava" sildiga kõiki värskeid köögivilju osta, kuna vastasel juhul kavatseb farmer spetsialiseeruda biokütustele.
Hääd tuju soovides!