Viimased Eesti koondise suurepärased õnnestumised palliplatsil pani mind huvi tundma, kas ja mis teemadel arutletakse jalgpalliteaduses. Veidi uurimist teaduslehekülgedel ning järeldus: ka jalgpallis tehakse põnevaid uurimusi.
Ilmselt on vähe neid, kes ei näinud eelmisel suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud jalgpalli MM-i. Kellel on ja kellel ei ole meeles, kes maailmameistriks tuli, igatahes on Šveitsi teadlased võtnud viimase World Cupi uurimise alla.
Uurimuses kasutati turniirile jõudnud 32 meeskonna peaarstide abi fikseerimaks kõik vigastused ja haigusjuhud standardiseeritud küsitlusvormi järgi. Kokku oli 229 vigastust. Väga hea ülevaate saab ka sellest, et mis hetkel mängu jooksul toimus enim vigastusi. Laias laastus saab öelda, et vigastuse arv mängu jooksul näitas kasvavat trendi. Mängude jooksul oli kokku 114 vigastust. Esimese poolajal oli enim vigastusi 31-45 minutil, samas kui teise poolajal alguse esimesel veerandtunnil oli neid juba rohkem. Mida mäng edasi, seda suurem tõenäosus vigastuse esinemiseks.
Enim esines reie ja hüppeliigese nihestusi. Samas toovad uurimuse autorid välja järelduse, et võrreldes kolme varasema MM finaalturniiriga oli vigastuste arv oluliselt väiksem. Selle põhjuseks võib olla teadlikum vigastuste ennetamine, vähem vigaderohket mängu ja karmim kohtuniku töö.
Põnev lugemine igale jalkafännile.
Huvitatutel lugeda British Journal of Sport Medicine käesoleva aasta 8 numbrit.
Injuries and illnesses of football players during the 2010 FIFA World Cup
Jiri Dvorak, Astrid Junge, Wayne Derman, Martin Schwellnus
http://msscentershop.info/content/45/8/626.abstract
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar