7. jaanuari Äripäevas kirjutab Ott Sepp sellest, et
biokütused on keskkonnale halvemad kui kivisüsi ja nafta. Nagu igal asjal, on ka biokütuste tootmisel oma hea ja halb külg. Eks skepktikud ole juba ammu kirjutanud, et biokütuste tootmine taimedest pole just kõige õilsam tegevus.
Artikkel ise järgmine:
Maisist, suhkruroost ja sojast valmistatud biokütustel võib ekspertide sõnul olla keskkonnale veelgi halvem mõju kui fossiilsete kütuste põletamisel.
Ehkki biokütuste põletamisel eraldub vähem süsinikdioksiidi ning nende tootmise käigus ei tooda maa alt uut süsinikku ringesse juurde, mõjuvad nad kahjulikult eelkõige bioloogilisele mitmekesisusele, sest kaovad liikide elupaigad, ning nende kasvatamine kulutaks suure hulga põllumaad, mida võiks kasutada nälgivate inimeste toidu kasvatamiseks. Lisaprobleemiks on ka toiduainete kallinemine, kui maisi ja suhkruroogu hakatakse toidu kõrval massiliselt ka kütuse tootmise jaoks kasvatama.
Probleemid soojeneva kliima ja kallineva naftaga on tekitanud suure huvi biokütuste tootmise vastu. Peamiselt on arutluse all olnud suhkruroost ja maisist etanooli tootmine. Euroopa Liit soovib, et 2020. aastaks moodustaksid biokütused üle kümne protsendi transpordis kasutatavast kütusest, kirjutas The Guardian.
Samas on uued ja keskkonnasõbralikud kütused tekitanud ka rohkelt vastuseisu. „Sõltumata sellest, kui hästi suhkruroog etanooli tootmiseks kõlbab, kaovad tema keskkonnaeelised kiirelt, kui võtame vaatluse alla ka istanduste rajamiseks hävitatavad vihmametsad. Juba ainuüksi metsade maharaiumisest eralduv süsinikdioksiid nullib ära kütuste väiksema süsiniku toodangu,” kirjutasid Jörn Scharlemann ja William Laurance Panamas asuva Smithsoniani troopikauuringute instituudist ajakirjas Science.
„Kui aga lisada veel väljasurevad liigid, kellest paljusid pole suudetud veel kirjeldadagi, ning hüdroloogilise režiimi rikkumine ja kaasnev mullaerosioon, siis tundub biokütuste tootmine eriti keskkonnavaenulik tegu,” lisasid teadlased.
Siiani on parima biokütuse leidmisel keskendutud vaid õhku paisatavale süsinikdioksiidi kogusele ning toodetava kütuse energiaväärtusele. Scharlemann ja Laurence soovitavad aga kasutusele võtta uue meetodi, mille töötas välja Rainer Zah Šveitsi Empa uurimisinstituudist. See meetod arvestaks lisaks ka hävitatavate metsade ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise mõju keskkonnale ning oleks seetõttu ausam hinnang biokütuste kasutuselevõtmise tegelike mõjude kohta.
Uuritud kahekümne kuuest biokütusest kahekümne ühe kasutamisel paisatakse õhku üle 30 protsendi võrra vähem süsinikdioksiidi kui bensiini põletades, kuid 12 biokütuse kasutamine on Zahi meetodi järgi keskkonnale kahjulikum kui bensiin. Nende seas on muuhulgas USA maisietanool, Brasiilia suhkruroost toodetud etanool, sojadiisel ning Malaisia palmiõlidiisel. Parema hinde said jäätmetest toodetud kütused, näiteks kasutatud küpsetusõlist toodetud kütus ning biomassist tehtud etanool.
Scharlemann ja Laurence viitavad ka valitsuste väärastunud poliitikale biokütuste promomisel, mis ongi viinud keskkonnale soovimatute tagajärgedeni. „Näiteks USAs veendakse põllumehi kasvatama soja asemel etanooli tootmiseks rohkem maisi, mis on viinud üles soja maailmaturu hinna. Selle tulemusel läheb aga Brasiilias sojakasvatus enam hoogu ning maad uute istanduste rajamiseks võetakse vihmametsade ja savannide arvelt.”
„Uuringud kinnitavad tohutut keskkonnamõjude erinevust erinevate biokütuste vahel. On ilmselge vajadus käsitleda peale õhkupaisatava süsinikdioksiidi ka muid kaasnevaid keskkonnaprobleeme,” lisasid teadlased.
„Juba on meile peale surutud kohustuslikud biokütuste kasutamise määrad, ilma et oleks üritatud leida, kui palju see keskkonnale maksma läheb. See uuring kinnitab, et paljude biokütustega kaasnevad suured kahjud keskkonnale, eriti käib jutt maisist, suhkruroost ning palmiõlist valmisatud biokütustest,” ütles Andy Tait Greenpeace’ist.
Taiti sõnul propageerivad valitsused ja tööstus biokütuseid põhiliselt just seepärast, et nendele üleminek aitab sisuliselt vana moodi äri edasi ajada.
Kel huvi originaalallikate järele klikkage:
Science magazine http://www.sciencemag.org/või
The Guardian'i artikkel:
Burning biofuels may be worse than coal and oil, say experts
· Scientists point to cost in biodiversity and farmland · Razing tropical forests 'will increase carbon'
Alok Jha, science correspondent
Friday January 4 2008
Using biofuels made from corn, sugar cane and soy could have a greater environmental impact than burning fossil fuels, according to experts. Although the fuels themselves emit fewer greenhouse gases, they all have higher costs in terms of biodiversity loss and destruction of farmland.
The problems of climate change and the rising cost of oil have led to a race to develop environmentally-friendly biofuels, such as palm oil or ethanol derived from corn and sugar cane. The EU has proposed that 10% of all fuel used in transport should come from biofuels by 2020 and the emerging global market is expected to be worth billions of dollars a year.
But the new fuels have attracted controversy. "Regardless of how effective sugar cane is for producing ethanol, its benefits quickly diminish if carbon-rich tropical forests are being razed to make the sugar cane fields, thereby causing vast greenhouse-gas emission increases," Jörn Scharlemann and William Laurance, of the Smithsonian Tropical Research Institute in Panama, write in Science today.
"Such comparisons become even more lopsided if the full environmental benefits of tropical forests - for example, for biodiversity conservation, hydrological functioning, and soil protection - are included."
Efforts to work out which crops are most environmentally friendly have, until now, focused only on the amount of greenhouse gases a fuel emits when it is burned. Scharlemann and Laurance highlighted a more comprehensive method, developed by Rainer Zah of the Empa Research Institute in Switzerland, that can take total environmental impacts - such as loss of forests and farmland and effects on biodiversity - into account.
In a study of 26 biofuels the Swiss method showed that 21 fuels reduced greenhouse-gas emissions by more than 30% compared with gasoline when burned. But almost half of the biofuels, a total of 12, had greater total environmental impacts than fossil fuels. These included economically-significant fuels such as US corn ethanol, Brazilian sugar cane ethanol and soy diesel, and Malaysian palm-oil diesel. Biofuels that fared best were those produced from waste products such as recycled cooking oil, as well as ethanol from grass or wood.
Scharlemann and Laurance also pointed to "perverse" government initiatives that had resulted in unintended environmental impacts. In the US, for example, farmers have been offered incentives to shift from growing soy to growing corn for biofuels. "This is helping to drive up global soy prices, which in turn amplifies economic incentives to destroy Amazonian forests and Brazilian tropical savannas for soy production."
They added: "The findings highlight the enormous differences in costs and benefits among different biofuels. There is a clear need to consider more than just energy and greenhouse gas emissions when evaluating different biofuels and to pursue new biofuel crops and technologies."
Andy Tait, campaign manager at Greenpeace, said: "We're already bought into mandatory targets for the use of biofuels with very little thought of what the environmental impacts will be. This study further confirms that there are serious risks associated with first generation biofuels, particularly from corn, soya and palm oil."
He said that the biofuel technology had been oversold by industry and politicians. "It's clear that what government and industry are trying to do is find a neat, drop-in solution that allows people to continue business as usual.
"If you're looking at the emissions from the transport sector, the first thing you need to look at is fuel efficiency and massively increasing it. That needs to come before you even get to the point of discussing which biofuels might be good or bad."
