Jäätis

Peagi on päikselised suveilmad kohal ja tekib isu kosutava ja koorese jäätise järele. Eelmise aasta suvi oli tootjatele rekordiline, kuna Balbiino müüs 2010. aasta juulis 852 tonni jäätist! Konkurent AS Premia KPC müüs ühel juulipäeval aga üle 500 000 jäätise, ehk rohkem kui 60 tonni jäätist.
Ilusad numbrid eks, ent vaadakem natuke ajas tagasi! Seoses sellega uurisin natuke, kuidas ja millal sai alguse jäätise teaduslik uurimine. Jäätise ajalugu ise sai teadupoolest alguse imperaator Nero ajal, kui ta lasi mägetest toodud jää segada kokku mahlaste puuviljadega.
Jäätise teadusest kirjutas põgusa ülevaate 2008. aastal H.D. Goff, Kanada Guelph'i Ülikoolist, ajakirja International Dairy Journal juulikuu numbris. Autor keskendub eelkõige Põhja-Ameerika teaduse käsitlemisele, võttes kokku ajavahemiku 1941-2006. Goff keskendub kolmele tähtsates valdkondades: jäätise struktuuri ja koostisosade funktsionaalsusele ning kuidas areng ses osas on toimunud, tuginedes pidevalt teadusesele ja lõpuks arutleb ta lühidalt edusammude üle, mida on tehtud jäätise valmistamise seadmete osas.
Lisaks viitab autor Wisconsini ülikooli professor Hugo H. Sommeri õpikule "Theory and Practice of Ice Cream Making"(1944), mis on ideaalne võrdlusalus, hindamaks kaasaaegset jäätisealast teadust.
Kokkuvõtvalt ütleb autor, et jäätis teadus ja tehnoloogia on teinud pika arengu viimase 65 aasta jooksul. Tehnoloogilised uuendused on tehtud koostisosade ja protsesside puhul, samas teaduslikke edusamme on tehtud nende koostisosade funktsionaalsuse, struktuuri ja stabiilsuse mõistmisel. Jäätise tootmine maailmas on tohutu, globaalne äri. Jäätis kui toode on keeruline "lahus", esitades jätkuvalt teaduslikke ja tehnoloogilisi väljakutseid. Samas tarbijale seostub jäätis üldjuhul naudingu, rahulduse ja lõbuga. Sageli kaasneb teadus ja tehnoloogia olemusega ka meelelahutus. On paradoksaalne, et mis esmapilgul võib tunduda lihtne on samas nii keeruline.

Allikas:
H.D. Goff. 2008. 65 Years of ice cream science. International Dairy Journal, vol 18, Issue 7. 754-758.

Jäätise ajalugu ja folkloor:
http://www.foodscience.uoguelph.ca/dairyedu/ichist.html

Brasiilia veiseliha = vihmametsad kaovad?

Ilmselt pole kellelegi uudis, et Brasiilia vihmametsade maharajumine mõjutab kogu maailma kliimat. Nüüd on aga tulnud uudis, et Brasiilia veiseliha tootmine avaldab keskkonna samasuurt mõju.

Ajakirjas Environmental Science & Technology Rootsi teadlaste poolt avaldatud artiklis tuleb välja, et Brasiilia veiseliha tootmine on kaudselt seotud Amazonase vihmametsade vähenemisega. Nn Amazonase piirkonnas toodetakse 25% kogu riigi veiselihast, samas on suurenenud ka veiste karjatamise tarvis rohumaade osakaal nimetatud piirkonnas. Ühtlasi, mõju kliimale ja keskkonnale selle tootmisharu suurenemise tagajärjel on märkimisväärselt kasvanud.

"Probleem on see, et kuus protsenti veiseliha tootmisest põhjustab umbes 25 korda rohkem süsinikdioksiidi heitmeid kui toodetud veiseliha ülejäänud Brasiilia. See tähendab, et keskmine süsinikdioksiidi heitmete põhjustatud veiseliha tootmise Brasiilias on kaks korda nii kõrge kui Euroopas, "ütleb Sverker Molander, Rootsi Chalmers Tehnoloogia ülikoolist Science Daily'le antud intervjuus. Lisades: "Meil on läbi töötatud palju erinevaid arvutusi selles artiklis, ja ükskõik kuidas me seda teeme, saame järeldada, et Brasiilia veiseliha tööstus on tohutu süsinikdioksiidi tootja."

Autorid järeldavad, et standardid ökoloogilise jalajälje mõõtmisel, mis ei hõlma laiemalt mõju maakasutuse muutuste kohta andes poliitikakujundajatele ja ka tarbijatele eksitavat teavet, varjates seoseid põllumajanduse laienemise, metsade hävitamise ja ülemaailmse kaubanduse vahel.

Brasiilia kohapealt veel nii palju, et on pindalalt 5. riik maailmas, hõlmates ligi 47% Lõuna-Ameerika mandrist. Rahvaarvult on Brasiilia samuti 5. kohal. Sisemajanduse kogutoodangult on Brasiilia 8. kohal maailmas, ning on maailma juhtivate majandusriikide G20 asutajaliige.
Brasiilia on suuruselt teine veiseliha tootja maailmas, olles suurim veiseliha eksportija, samas eksport on suurenenud viimasel kümnendil ligi seitse korda.

Allikas:
C. Cederberg, U. M. Persson, K. Neovius, S. Molander, R. Clift. 2011. Including Carbon Emissions from Deforestation in the Carbon
Footprint of Brazilian Beef. Environmental Science & Technology. 45, 1773–1779.

Liha saab toota ilma loomadeta

Järgnev jutt võib tunduda ulme vallast või otsekui Hollywoody filmist.
Samas on Taani, Aarhusi Ülikooli toiduteaduse osakonna teadlased eesotsas vanemteadur
Niels Oksbjergi saavutanud midagi erakordset. Töörühma liikmetel on labori tingimustes õnnestunud kasvatada lihasrakke ning nad töötavad selle nimel, et leida kestlik metoodika, mis lubaks lihasrakke "toota" suurtes kogustes. Nii suurtes kogustes, et toita tulevikus kogu maailm!!!
Toidupuudus muutub üha aktuaalsemaks järgmistel kümnenditel, mil peaksime saavutama 9-miljardilise rahvaarvu. Selge on see, et laboris kasvatatud lihasrakud ei saa asendada mahlakat ja veripunast loomaliha tükki, kuid neid võib kasutata pitsade, vorstitoodete, poolfabrikaatide nagu lihapallid või kotletid koostises.
Asja pluss on muidugi see, et vähem loomi jõuan tapamajja ning produktiivloomade intensiivset pidamist saame vähendada. Märkimisväärne perspektiiv kui suudame lihatootmise ahelast välja jätta loomad! Kolm suurimad temaatikat, mis sellega kaasnevad ja positiivselt muutuvad on kliimamuutus, loomade heaolu ja keskkonna kaitse.
Kuigi lihas- ja tüvirakkude kasvatamise on vajalikud süsivesikud, valgud ja mineraalid ning protsessi käigus tekib nö jäätmeid, siis tuleb antud metoodika juures tegeleda ka võimalike keskkonnaalaste ja kliima probleemistikuga.
Ent eesmärk mida saavutada on olemas ning selle poole liigutakse märkimisväärse eduga.

Allikas:
http://agrsci.au.dk/en/nyheder/artikel/meat-can-be-produced-without-animals/



Even stem cell production requires a supply of carbohydrates, proteins and minerals. They have to come from somewhere. There will also be waste materials that need to be managed. So, even with meat production based on stem cells there will be environmental and climate challenges that must be dealt with, says Jørgen E. Olesen.